Tead seda tunnet, kui astud poodi ja müüja lihtsalt vaatab sind sellise näoga, nagu oleksid viimane piisk tema kannatuste karikas? Aga ma räägin ühest seigast, mis vaatab mulle siiani käe pealt vastu.

Ma olin Põhja-Küprosel, kus sisenesin väikesesse kohalikku poodi. Leti taga seisis müüja, kelle ilme oli… ütleme nii, et ta polnud oma tööst just vaimustuses. Igatahes, mul oli millegi kihiseva ja turgutava järgi janu ja otsisin Coca-Cola Zerot. Pole just kõige tervislikum valik, kuid vahel palava ilmaga võib. Küsin müüjalt, kas neil seda on. Ta ei vaevunud isegi hästi silmi tõstma, lihtsalt ütles, et ei ole.

Nojah, eks ma siis ise vaatan, mõtlesin. Ja mida ma riiulilt leian? Loomulikult Cola Zero! Näitan seda talle rõõmsalt: “Vaata, hea uudis – teil on see siiski olemas!” Tema? Ei mingit emotsiooni. Lihtsalt kalk vaikus, pilk ekslemas kuskil kärbseid loendades.

Läksin kassasse ja makstes jäi mu pilk peatuma müüja käel. Ta randme ümber oli üks tõeliselt ilus käevõru. Mulle see tõesti meeldis ja mõtlesin, et proovin jääd murda ja inimese tuju pisut paremaks teha:
“Väga kena käevõru, sobib teile suurepäraselt!”

Siis juhtus midagi, mida ma poleks osanud ette kujutada. Ta võttis käevõru käe pealt ära ja ulatas selle mulle. Ma olin sõnatu. “Ei, ei, ma ei saa seda vastu võtta!” protestisin.

Tema aga naeratas – esimest korda kogu selle kohtumise jooksul – ja ütles soojalt: “Võta, võta. See on sinu.”

Jah, see sama tõre müüja, kes enne ei paistnud isegi märkavat, et ma seal olin, andis mulle oma isikliku ehte. Ma olin täiesti rabatud. Mõistsin siis, kui vähe on vahel vaja, et ühe väikese komplimendi kaudu muuta kellegi päeva. Ja mis veelgi enam – vastutasuks sain midagi, mida poleks iial oodanud.

Täiesti võhivõõrale inimesele, keda ta suure tõenäosusega enda arvates ilmselt iialgi ei näe, ja ta tegi sellise lükke, mis jääb mul eluks ajaks meelde. Ja ma kannan seda käevõrukest koos teiste vidinatega vahel suure naudinguga, kuna see tuletab mulle seda toredat olukorda meelde.

Headus on tõepoolest nakkav. Ega me enamasti ei viitsi ju eestlastena seda headust välja endast lasta, sest noh,  majandus on vilest, ilm on sitt, poliitikud on nõmedad, töö juures imeb, silmanurka on siginenud veel üks korts, hinnad aina kasvavad, maksutõusud… mis kuradi headusest me räägime! Aga kust karutagumikust siis see headus vastu võiks tulla kui ma ise seda endast välja ei pigista? Kui muidu ei tule, siis kasvõi sunniviisiliselt.

Tundub, et kui annad isegi midagi väikest, võid saada midagi palju suuremat vastu. Ma arvan, et täpselt sama kehtib ka äris. Sinu tööjuures kontoris või klientidega suhtlemisel. Kui suhtud teistesse lahkuse ja siirusega, võib sellest alguse saada midagi väga head. Võib-olla pakutakse sulle uut töökohta või tehakse huvitav koostööettepanek. Võib-olla sünnib sellest uus põnev äri, mis toob sulle suure hulga raha sisse. Mine tea…

Nii et miks mitte täna juba kellegi tuju pisut tõsta, hoolimata, et see sul endal ei pruugi olla kõige parem. Kõik võidavad ja endal läheb ka enesetunne kindlasti märksa lõbusamaks. 🙂