Eestis on Euroopa kõige suurem palgalõhe. Naised teenivad tunnis keskmiselt veerandi võrra vähem, ütleb Eesti Pank. See on nii masendav ja ülekohtune, et sees hakkab keerama. Kõige julmem on see, et paljud tööandjad kasutavad seda olukorda mõnuga ära, makstes naistele täpselt sama töö eest vähem kui meestele.
Lisaks nad teavad, et üheksal juhul kümnest ei pea naised töövestlusel oma palga üle läbirääkimisi, samas kui üheksa meest kümnest teevad seda, mistõttu on naisi odavam tööle rakendada. Naised ei küsi ka palgatõusu, kuna pelgavad ning seda hirmu ja ebakindlust palgavestluse ees väetavad tööandjad sadistliku naudinguga. Selle tõttu kipub naiste mõtteviis olema: „Mul on vedanud, et mul üldse on töö.“
Või: „Ma ei taha ahnena paista.“
Või: „Ma arvan, et neil pole niikuinii raha, nii et milleks vaeva näha?“
Või „kui mind lahti lastakse, siis ei saa ma oma lapsi toita. Parem lepin sellega, mis mul hetkel on.“
Ehk tihane peos tundub ikka etem kui värvikirev paabulind katusel. Ja arva ära, kas kasumiahne ettevõtja tuleb ise palka pakkuma? Looda sa. On muidugi meeldivaid erandeid ja nende arv suureneb kogu aeg. Kuid ainuüksi fakt, et meil on sooline palgalõhe Euroopa suurim, on masendavalt kõnekas. Me oleme kõige viimased, 26. kohal! Vaadates seda jäledat graafikut, tahaks röögatada, et persse küll, kuidas nii saab! Milline kuradi ebaõiglus meie enda Eestimaa naiste suhtes!
Midagi pole teha, me peame hakkama koos õiglust jaluse seadma ja võitlema. Nagu näha, siis ettevõtja ise ei tule hõbekandikul raha pakkuma. Tuleb hakata mõtteviisi muutma ja ennast ümber programmeerima, et naised tunneksid end turvaliselt ja saaksid oma töö eest sama väärilist tasu kui mehed.
Olen näinud korduvalt tööintervjuudel osaledes, kuidas naistel on kalduvus oma väärtust alahinnata. Nad arvavad, et nende oskused pole piisavad, nende töö pole eriti oluline ja nad ei peakski rohkem saama. Naised arvavad endast täiesti põhjendamatult halvemini kui mehed ja ei suuda enda väärtust näha. Just madal enesehinnang ja sellega seotud hirmud takistavad minemast ja endale väärilisi tingimusi välja võitlemast. Kui sinna hulka lisada kõrge taluvuslävi madala palga suhtes, valmisolek teha tasuta tööd, siis saamegi elu, mis on täielikus finantskaoses. Väga kurb pilt.
