Kuidas kamp pätte tahtis mind paljaks röövida

juuli 5, 2022

Mu verdtarretav seiklus Ukrainas, millest ma eelmine kord rääkisin, ei ole selles riigis sugugi ainukene.
Kuna olen selles põnevas, ilusas ja ohtlikus riigis veetnud igal aastal 2-3 kuud, siis räägin sulle veel ühe loo, mis oleks võinud maksta mulle äärmisel juhul elu … või kergemal juhul isiklikud asjad.

Olin 2019 Odessas ja suundusin jala koju. Kell oli öösel umbes kahe paiku ja mul oli jupp maad minna, seetõttu panin tempot juurde ja sörkisin, et sellest vähemalt tervisesportlikku tulu saada. Mingil hetkel aga märkasin, et mind jälitab kolmeliikmeline grupp. Alguses ei saanud ma aru, et mina nendele huvi pakun, aga kui vahemaa järjest vähenes ja nende žestid ei andnud võimalust teistsuguses tõlgenduseks, jõusid reaalsus kohale – nad on minu peal väljas! Olen neile potentsiaalne saak!

Odessa on teada- tuntud kuritegelik linn, mis on oma banditismi poolest legendaarne. Sind võidakse rahulikult ka keset päeva asjadest välja tõsta (nii nagu juhtus mu kõige esimesel reisil 2016, kus ma peale päikeseloojangut rannas magama jäädes kõigist oma isiklikest asjadest ilma jäin: telefon, päikeseprillid, kell ja rahakott). Aga nüüd olin ma täiesti inimtühjal tänaval, sabas kolm tegelast, kelle ilmne kavatsus oli see heledates riietes turisti välimusega tüüp isiklikest asjadest vabastada.

Lõin kiiresti kokku, mis mul kaasas on ja millest ma ilma pean jääma: rahakott koos pangakaartide ja juhilubadega, mingi kogus raha, maksimaalselt 100 eurot, telefon. Raha võin ära loovutada, aga pangakaarte, juhiluba ja telefoni küll mitte.

Olen õppinud kunagi mõningad aastad poksi, ja siis tuli mulle meelde mu vene rahvusest treeneri soovitus (kes tugeva praktikuna praegu kuritegelikku grupeeringusse kuulumise eest kinnimajas istub):
“Kui on võimalik seisu ära hoida, siis hoia, kui mitte, siis löö ise esimesena ja viruta kõige suuremale! Kui suudad selle nokauteerida, siis jooksevad teised ise laiali.”

Ok, olukorda ära hoida ei ole võimalik, ja ilmselt jään asjadest ilma, kuid mina üksi kolme vastu… Süda värises sees hirmust ja ausalt öeldes oli vedel peaaegu püksis… kuid mingil hetkel tundsin, kuidas adrenaliin raevu üles kergitas. Ja siis ühtäkki tekkis selline täiesti ükskõikne tunne, et saagu mis saab.
Keerasin end ringi ja sammusin enda kannul olevale grupile vastu, tehes samal ajal soojendusliigutusi ja hüüdsin väljakutsuvalt
“Ma näen, et te tahate kakelda. Kes tahab esimesena saada?”

Tüübid jäid seisma. Ma astusin aga edasi nende poole, soojendades kaela ja tehes randmetele soojendusringe. (loomulikult meelega, et näidata, et ma olen actioniks valmis). Ja siis pöörasid nad ümber ja hakkasid eemalduma minust. Hüüdsin järele: “Kuhu kiire, tulge tagasi!” (vürtsitades seda venekeelsete kirjatrükki mitte taluvate sõnadega). Olin nagu puhevil kukk, endal ka pisut koomiline tagantjärele mõelda. Aga see kõik mõjus, millepeale lasid tüübid pimedusse kaabet ja kadusid mu täielikult vaateväljast.

Mis mind päästis? Mu hulljulgus. Ilmselt nad mõtlesid, et krt teab, äkki on mingi jõhker Mike Tyson nende vastas ja parem mitte riskida. Ega pätid on ju ka oma olemuselt ohuolukordades arad nagu me enamus, ega keegi ei taha peksa saada. Oleks ma aga eest ära jooksnud, siis oleks nad mu ilmselt kätte saanud ja pagan seda teab, millega see üldse lõppeda oleks võinud. Kolme vastu ma ei oleks saanud never. Asjadest ilma raudselt ja kui oleksin vastu hakanud, oleks mind läbi kolgitud ja vbl ka veel nuga saanud. Jõhker.

 

Mida sellest on õppida müügis, läbirääkimistel, palgavestlusel, kus iganes?
Kui sa näed, et midagi enam kaotada pole, siis ole julge ja küsi veelkord. Just, küsi veelkord, kuigi sulle öeldi ei.

“Ma saan aru, et see maksab rohkem kui teil vahendeid on, aga tehke see ost ikkagi, kuna see toob teile palju kasu!”
“Ma saan aru, et eelarves pole raha palgatõusuks, aga ma soovin, et mu palka ikkagi tõstetakse, kuna ma olen seda väärt ja te ju hindate oma töötajaid, on ju nii?”
“Ma saan aru, et te tahate konkurentide toodet, aga võtke ikkagi meid, kuna me tahame pakkuda teile parimat kliendikogemust!”

Mida sul kaotada on? Äärmisel juhul saad veel ühe ei vastuse. Kui sa oled aga julge ning enesekindel ega karda enda ego pärast “oi oi oi, nüüd ma nutan, kuna mulle öeldi ei”, siis võib juhtuda, et su ettepanek läheb läbi. Julgete päralt on edu ja kogu maailm ning mida rohkem sa müügi – ja läbirääkimise alal enda taset tõstad, seda enesekindlamaks sa muutud: kodus, tööl, läbirääkimistel enda juhtkonnaga, enda partnerite ja klientidega, kus iganes!

AUTORIST

Olen Ekke Lainsalu, endine tippmüügimees, praegune müügiproffide koolitaja.

KATEKOORIAD

UUDISKIRI

JAga:

seotud: